Analüütikud ennustavad rauaaja lõppu

Rauamaagi hind on tänavu langenud ligemale 44%, 76,2 USA dollarile tonnist ja maailma suurimad rauatootjad BHP Billiton, Rio Tinto Group ning Vale toodavad maaki täistuuridel edasi. Globaalne nõudluse jahenemine ning enam kui 30% rauamaagi eksporditurust moodustava Hiina aeglustuv tarbimine on pannud suurpangad ja analüüsimajad üksteise võidu tulevate aastate hinnaprognoose langetama.

Loetud päevad tagasi avaldatud analüüsis langetas USA suurpank Citigroup rauamaagi 2015. aasta esimese kvartali hinnaprognoosi 82 dollarilt 72 dollarile ja teise kvartali prognoosi 80 dollarilt 65 dollarile. Laias laastus samasse vahemikku jäeti ka kogu aasta prognoos.

Mõne päeva eest kärpis prognoose ka Australia & New Zealand Banking Group (ANZ). Panga teatel maksab tuleval aastal tonn rauamaaki keskmiselt 78 USA dollarit. Varem prognoositi 101 dollarit tonni kohta ning uue prognoosi kohaselt ei ületa rauamaak 100 dollari piiri vähemalt mitte enne 2018. aastat. Samas ei usu panga analüütikud ka seda, et hind võiks kukkuvad allapoole 70 dollarit.

Analüütikud leiavad, et globaalne rauamaagi ülejääk tuleval aastal kahekordistub. USA investeerimispanga Goldman Sachsi viimase raporti järgi laiutab tuleval aastal 110 miljoni tonni suurune ülejääk, vastukaaluks tänavusele 60 miljonile tonnile.

Eesti lõikab kasu.

Samal ajal kui suured tootjamaad nagu Austraalia ja Brasiilia peaksid hirmust värisema, seisab Eesti tarbija võitjate poolel.

Nordea panga peaökonomist Tõnu Palm leidis, et madalad toormehinnad tähendavad valdavalt toorainet importivate riikide nagu Eesti ja valdava osa Euroopa riikide jaoks positiivset mõju. Globaalses konkurentsis püsimiseks on oluline alandada kulubaasi ning lisaks võimaldavad madalamad toorainehinnad alandada hinnakasvu ja tõsta tarbijate ostujõudu.

Lisaks langenud rauamaagi hinnale on juuni tippudest enam kui 30% alla tulnud ka naftahinnad. See kõik on muusika meie tarbijate kõrvadele. „Kuivõrd Euroopas on energiahinnad kõrgemad kui näiteks Ühendriikides, siis selle võrra kaotame ka konkurentsivõimes,“ selgitas Palm, märkides, et kahtlemata toetab raua ja muude toormehindade hinnakohanemist langenud globaalsed energiahinnad. Ehk teisisõnu, kui langeb toornafta ja elektri hind, siis reeglina mõjutab see ka metallide hindu.

Sama meelt jäi LHV Privaatpanganduse portfellihaldur Kaius Kiivramees, kelle sõnul oli toormehindade kiire tõus eelmisel kümnendil Euroopa ja Eesti ettevõtjale ja tarbijale justkui lisa maksukoorem, vähendades ostujõudu. Enim võidavad rauamaagi languselt ehitussektor ja autotööstus, mille sisendkuludest moodustavad metallid suure osa.

Kurja juur Austraalia.

Kui globaalsed suurpangad ei langeta ka kõige mustemate stsenaariumite korral rauamaagi hinnaprognoosi alla 70-60 dollari tonni kohta, siis Kiivramehe kinnitusel on pikaajaliste normaliseeritud hindadega võrreldes tooraine jätkuvalt ligemale 60% ülehinnatud. Rauamaagi tootmishind on ajalooliselt olnud inflatsiooniga kohendades 40-50 dollarit tonni eest.

Ta selgitas, et Hiina kinnisvara, infrastruktuuri ja tootmise ülesehitamise buum odava laenurahaga tekitas toormete järele kiire nõudluse kasvu eelmise kümnendi algusest kuni viimaste aastateni, mis viis rauamaagi hinna üles. Kiire hindade kasv pani omakorda tootjaid agressiivselt tootmist suurendama, eeldades, et Hiina eelmise kümnendi kasv jätkub ka praegusel kümnendil.

Kiivramehe sõnul on selle arvestusega valusalt mööda pandud, sest võlakoormuse kasv ei ole olnud jätkusuutlik ja praeguseks on rauamaagiturg tugevas ülepakkumises Austraalia tootjate mahtude kasvatamise tõttu ning pakkumise kasv sealsete tootjate poolt jätkub. Samuti on kängurude maa odavaima tootmiskuluga rauamaagi kaevandaja.

„Vaadates pikaajalisi tsükleid, siis üldjuhul tulevad hinnad lõpuks odavaima tootmiskulude juurde tsükli lõpus tagasi,“ selgitas Kiivramees, kelle sõnul võib eeldada, et rauamaagi hind jõuab lähiaastatel 30-50 dollari juurde tonnist. Ta lisas, et toormehindade tsüklid vältavad tihti kuni 30 aastat, mil 20 aastat liiguvad hinnad inflatsiooniga kohendatult külgsuunas, et siis 10 aastat järsult üles söösta.

Nii näebki Kiivramees langenud toormehindade taustal suurima kaotajana Austraaliat, kus suur osa majandusest on tugevalt kaldu maavarade kaevandamise ja sellega seotud investeeringute poole – kaevandusse suunatud investeeringute osakaal SKPsse on tõusnud 7%ni, samas kui ajalooline keskmine on olnud pigem 1% juures.

Samuti on viimastel aastatel väga agressiivselt kasvatatud tootmismahte laenuraha abiga, aga hindade langus muudab projektide tulusust oluliselt halvemaks. „Viimane kümnend on riik kasvanud just toormesektori investeeringute najal, mis nüüdseks on ümber keeramas ning teised majandusharud ei ole ülehinnatud Austraalia dollari tõttu maailmaturul konkurentsivõimelised,“ nentis Kiivramees. „Lisaks on kaotajad veel Brasiilia ja mitmed teised Ladina-Ameerika riigid.“

Kindlasti saavad löögi ka väiksed kaevandusfirmad, kelle tootmiskulud on globaalsete suurtootjate omadest oluliselt kõrgemad. Praeguseks on uksed sulgenud juba mitmed Hiina väiketootjad. Juba mõnda aega on allapoole vajunud ka suurkontsernide aktsiad. Näiteks on viimase nädalaga Brasiilias tegutsev maailma suurim rauamaagi tootja Vale kukkunud 8 aasta madalaimale tasemele.

Eeldusel, et raua hinnad hakkavad tõusma on üks võimalus rauatoorme liikumistelt kasu lõikamiseks soetada terasetootjate indeksfond SLX (Market Vectors Steel Index Fund), mis jälgib New Yorgi börsil noteeritud terasetootjate käekäiku peegeldavat Arca Steel indeksit.

Kui otseselt langusele mitte panustada, siis pigem peaks Kiivramehe sõnul vältima toormetega seotud aktsiaid ja valuutasid, isegi kui need võivad esmapilgul tunduda odavad. Võimalusi võiks otsida turgudelt, mis sellest trendimuutusest kasu saavad. Ta toonitas, et arenevad turud nagu Venemaa, Lõuna-Aafrika Vabariik, Brasiilia ja muud Ladina Ameerika riigid, mis moodustavad suure osa arenevate turgude indeksite ja indeksfondide sisust, on sarnaselt Austraaliale toormehindade langusele väga avatud.